Tammsaare jälgedes astumas ehk kuidas abituriendid poole päevaga Põhja-Eestile ringi peale tegid
Reisi kavandas kirjandusõpetaja Priit Ratassepp ning see oli seotud 12. klassi kohustusliku kirjanduse Anton Hansen Tammsaare teosega “Tõde ja õigus”.
Startisime 12. oktoobri kargel sügishommikul kooli eest mugavustega bussiga kell 8.15. Abituriendid olid väsinud eelmisest õhtust, kui oli toimunud rebaste ristimise grand finale, ja seega magasime bussis oma und välja. Meie eesmärk oli jõuda Tammsaare tallu Vetepere külas ja Türile Eesti Ringhäälingumuuseumisse. Enne reisi pidime paarides ette valmistama tutvustava teksti iga vahepeatuse kohta ning kohale jõudes paika teistele reisisemudele tutvustama.
Esimene vahepeatus oli Jõelähtme kivikirstkalmete juures. Kuulasime põnevusega oma klassikaaslasi, kes tutvustasid kalmete ajalugu ja seda, kuidas need just sinna olid sattunud. Edasi sõitsime Viitna poole. Peatusime mõneks minutiks kohaliku kõrtsi ees ja veeresime bussiga edasi. Järgmine verstapost meie reisil oli Viitna Pikkjärv, mille juures tegime jalutuskäigu sügishõngulises metsas ja imetlesime sillerdavat järve. Pärast maagilist jalutuskäiku jõudsime tagasi bussi ja sõit võis jätkuda.
Järgmine peatus oli Kadrinas. Esmalt kõndisime surnuaias ringi, mis oli lummav, kuna maapinda kaunistasid puudelt langenud värvilised sügislehed. Seejärel peatusime vabadussõja ausamba juures ja uudistasime Kadrina kirikut väljastpoolt. Kõndisime ka emakeele ausamba juurde. Sellega tutvunud, jätkasime teekonda Kadrina Konsumi suunas, kust ostsime bussis nosimiseks snäkke ja juua.
Pärast seda hüppasime tagasi bussi ja sõitsime Järva-Jaani vanatehnika varjupaika. Seal tutvusime nii vanade busside, tuletõrjeautode kui ka roostes uunikumidega. Mõni masin oli isegi klassi kõige pikemast poisist viis korda kõrgem. Peale vägevate monstrummasinatega tutvumist olid meil kõhud tühjad, seega võtsime sihi Albu mõisa suunas, kus ootas meid soe ja maitsev lõunasöök. Enne reisi oli klass jagunenud kahte gruppi: ühed soovisid lõunasöögiks šnitslit ja teised kotletti. Maitsvam valik oli šnitsel, mis oli sama suur kui taldrik.
Kui olime lõuna lõpetanud, võtsime sihi Tammsaare kodutallu Vetepere külas, kus ootas meid giid. Ta tutvustas meile taluhooneid ja seda, kuidas Tammsaare oli talus elanud. Muuseum oli väga huvitav: saime tutvuda nii rehielamu kui ka saunikute eluhoonetega. Majad olid madalad ning nähes tubade ehitust, tekkis tunne, nagu oleksime ajas tagasi rännanud ja päriselt Tammsaarega koos üles kasvanud.
Pärast kultuurikogemust oli aeg taas bussis istet võtta, et jõuda Türil asuvasse Eesti Ringhäälingumuuseumisse, kus salvestasime kuuldemängu. Klassi peale sai ära jagatud umbes 16 osa ning ette saime lugeda nii katkendeid Pearu ja Andrese tülist kui ka sellest, kuidas Krõõt käis koju kutsumas põrsaid, kes Pearu maal askeldasid. Kõige naljakam oli see, kui klassivennad pidid tegema põrsahääli. Kõhud naerust valusad, kiikasime kiirelt ka Ringhäälingumuuseumi eksponaadid üle, sest tahtsime kõik kiirelt koju jõuda. Seejärel alustasime tagasisõitu ja koju jõudsime kella 19 paiku.
Õpetaja Priit ja kogu klass jäid reisiga väga rahule. Kuigi meile eriti ei meeldinud, et iga viie minuti tagant pidime tegema peatuse ja bussist välja minema, et järgmise vaatamisväärsusega tutvuda. Reisilt võtsime kaasa nii unustamatu kogemuse kui ka kõhuviiruse, mille pooled õpilased endale said.
Helen Heidemann, 12. klass. Pildid Anu Kurik ja Karl-Olaf Olmann, 12. klass
