„Ainult entusiastid viivad Kuristiku kooli edasi“

Tegemist on 2019. aasta juunikuus läbi viidud intervjuuga, mis on tehtud Kuristiku Gümnaasiumi direktori Raino Liblikuga.

Lugupeetud Raino Liblik, Te olete Kuristiku direktor olnud üheksa aastat ehk põhimõtteliselt olete siin olnud sama kaua kui üks põhikooli õpilane. Kuidas Te oma tööaastad kokku võtaksite?

Nüüd suvel saab kümme aastat juba tegelikult täis. Koolielu on nii kirju ja mitmekesine, et nüüd lühidalt ja kiirelt seda kokku võtta on üsna keeruline. Aga õppeaastad mööduvad iga aasta minu arust järjest kiiremini. Et kui alles oli näiteks jaanipäevaeelne lõpuaktus eelmisel lennul, siis kohe-kohe on see jälle ukse ees. Tegemist on palju. Leian, et mitmed tegevused, mida me oleme mitu aastat proovinud ellu viia on nüüd hakanud kenasti tööle.

Loomulikult saab asju teha alati natuke teistmoodi või paremini – näiteks meil on mõned lõimitud õppekavad, toimuvad aktiivõppepäevad, tasapisi on rohkem tähelepanu pööratud üldõpetusele algklassides.

Meie õpilased liiguvad ja on kehaliselt aktiivsed, toimuvad aktiivsed vahetunnid ja lastel on õues rohkem võimalusi tegutseda. Töö käib, õpilased saavad põnevaid aineid, näiteks loovus ja loogika, mis on robootikaga seotud. Osad asjad on tasapisi hakanud tööle, mõned paremini, mõndade asjadega tuleb veel tegeleda. Sellel aastal ma näen, et palju head on toimunud, kuid eks uued probleemid ja väljakutsed tulevad juba peale.

Kindlasti on aktuaalne teema kaasav haridus, mis tähendab seda, et tegelikkuses nii meil kui kõigis teistes Eesti koolides on väga-väga eriilmelisi õpilasi. Ja nendega kaasnevad veel väga eriilmelise tausta ja väärtushinnangutega pered ja kodud. Õpilastega me saame kenasti hakkama, aga vahest kipuvad vanemate ootused või arusaam kooli omast väga erinema, vahest on suurem küsimus hoopis vanemate käitumine. Õnneks selliseid vanemaid on vähe, aga see on kindlasti tilk tõrva meepotis. Kriitiliste ja ründavate situatsioonide lahendamine on kindlasti väljakutse, kuna lapsed on väga eriilmelised ja vanemate ootused on tihti…

Esiteks see, et alguses ei taheta tunnistada teatud murekohti või põgenetakse eitamisega nende eest. Mingi hetk võib-olla tunnistatakse, siis üritatakse väga hoolitsedes probleeme lahendada, ehk otsida siis probleeme koolis või igat pisematki teemat tulla kiirelt konfliktselt lahendama. Samal ajal on näha, et õpilane on natukene hooletusse jäetud, hoopis sinna võiks seda energiat suunata. Need on meie kõigi väljakutsed, et kuidas sellega hakkama saada. Peamine on hoopis see, et sellised juhtumid on ikkagi erandid ja enamus vanemaid on väga positiivsed ja toetavad.

Teadupärast ka töötajate/õpetajate puhul ei ole enam nii, nagu võib-olla oli see 20-30 aastat tagasi, et kui inimene tuli kooli tööle, siis ta jäi sinna paigale aastateks, vaid kuna elu Eestis on läinud paremuse poole siis ka töö tegemisele on uued ootused. Samuti on ka õpetajatel koolidevahelisi liikumisi rohkem. Inimese ootus oma töökohale on kindlasti ajas muutunud, see seab ka koolile uued väljakutsed ja samas on ju kool hästi tihedalt seotud kooli pidajaga ja riigiga, sellest sõltub, mis võimalusi meile siia luuakse. Ja mida me siis maja sees loome. See on kindlasti selle aja jooksul muutunud.

Millise muutuse või arenguga koolis olete kõige rohkem rahule jäänud?

Ma arvan, et kui vaadata seda, et Lasnamäele on täna alles jäänud kaks eestikeelset kooli ja me oleme ikkagi suutnud hoida ja tagada seda, et meil on majas ambitsioonidega õpilased, kes tahavad õppida. Ja neile see võimalus on ka loodud, meil on majas väga palju samamoodi motiveerituid õpetajad, kes tahavad oma tööd väga hästi teha ja õpilasi toetada. See on minu arvates väga oluline, et meil selline asi koolis toimib.

Teiseks, meil on ikkagi väga palju õpilasi, kelle kodune keel ei ole eesti keel. Ja et ka nemad saaksid siin kenasti hakkama ja omandaksid hariduse mitte oma emakeeles, siis on see tegelikult koolile ja õpetajatele suur väljakutse. Eks me ikka ajas õpi ja proovi neid asju teha nii hästi, kui me saame ning see ei ole võib-olla tüüpiline igale koolile, aga see on kindlasti üks suur väljakutse, millega ma olen pidanud tegelema.

Kuidas mõjutab riigigümnaasiumite loomine Kuristiku edasist eksisteerimist ja gümnaasiumina jätkamist?

Lõpuni välja ei tea seda keegi. Viimased prognoosid näitavad, et gümnaasiumikohtade puudus on Tallinnas alles kasvamas ja lähimatel aastatel, kui peaks loodama olgu selleks siis 1-4 riigigümnaasiumi, siis see ei tohiks meid õpilaste arvu poolest väga mõjutada, sest gümnaasiumiikka jõudvate õpilaste arv on täna järjest tõusmas. Need koolikohad, mis uute riigigümnaasiumidega luuakse, ei tohiks meil õpilasi ära võtta.

Teine asi on see, et kui palju meie õpilased, kes on valdavalt Lasnamäelt, teevad valiku riigigümnaasiumi kasuks. Kindlasti on neid, kes selle valiku teevad, kuna meie kool on teistest koolidest eraldi, kuna asume Lasnamäe taga. Samas meie kooli mõjutavad riigigümnaasiumid pigem vähem, kuna need koolid on rohkem planeeritud Mustamäe poole.

Kolmas asi on, mis meid kindlasti mõjutab, on see, et kui palju jääb meie kooli selliseid õpilasi, kes on motiveeritud, püüdlikud, eeskujuks teistele ning hoiavad õpimotivatsiooni võimalikult kõrgel. Mõned võivad hakata otsima rohkem erinevaid väljundeid, mida võivad riigigümnaasiumid pakkuda ning see mõjutab kindlasti nii üldist õpilaste arvu kui ka aktiivsete ja motiveeritud õpilaste arvu.

Mõned aastad tagasi filmiti meie koolis saadet “Üheksandikud”. Kas ja kuidas see saade mõjutas näiteks töötajaid või kooli mainet?

Töötajate arvamustes domineeris pigem positiivsus. Nii mõnigi inimene, kes meile tööle tulnud, on teinudki selle valiku just selle põhjal, et meie tegelemegi väga erinevate õpilastega ja oleme olnud avatud ja proovinud leida lahendusi erinevatele probleemidele. Ja need õpilased, kes seal “Üheksandikes” olid, neid on ju igas koolis. Meil lihtsalt sattus, et selline klass tuli ja lõpuks, kui see teema nii kaugele läks, siis me tegime selle ära. Ma arvan, et meie kool kindlasti võitis sellest projektist palju. Loomulikult oli erinevaid arvamusi ja hoiakuid, et mis õpilased nüüd kuskil seal Lasnamäe taga koos õpivad, aga pigem saime me nähtavaks.

Hetkel on Kuristikus kasutusel aineõpetus, kus siis kõiki õppeaineid õpitakse õppeaasta vältel, aga koolides nagu näiteks Viimsi kool või Rocca al Mare kool on käibel perioodõpe, mille puhul erinevaid õppeaineid õpetatakse teatud ajal õppeaastas. Kas Kuristikul tasuks perioodõppele üle minna ning mis on selle plussid ja miinused?

Jah, kui rääkida gümnaasiumikavast, siis oleme sellekohaseid muutusi juba teinud, näiteks oleme proovinud teha rohkem paaristunde ja vähendanud killustatust õppepäeva jooksul. Kui rääkida konkreetselt perioodõppest, siis me oleme seda kalkuleerinud ette ja taha ning on saanud ka õpilastega seda arutada. Sellel on omad plussid, aga sellel on ka omad miinused.

Perioodõpe sõltub väga palju ka õpetajatest, kes mingit ainet annavad. Eriti oluline on see valikainete puhul, tahame seda rohkem perioodidena teha ja selles suunas me tasapisi ka liigume. Aga kui nüüd rääkida põhiainetest, et neid rohkem perioodidesse suruda, siis see on vaadates meie keskmise õpilase valmidust ja tähtaegadest kinni pidamist pigem keeruline.

Ma toon lihtsa näite – kui õpilasel on keemia ainult 10. klassis, siis 2 aastat pärast seda enam pole. Aga kui ta tahab hiljem minna näiteks ülikooli, siis tal on 2 aastat olnud vahepeal paus sellest ainest ning hiljem pole võimalust seda enne ülikooli õppida. Lisaks on perioodõppe puhul arvestuste nädalad. Kui näiteks on arvestuste nädal ja juhtub, et mõni õpilane on sellel ajal haige, siis jääb tal arvestuse nädal vahele. Nüüd tulebki mängu see, et milline on õpilaste enesedistsipliin ja valmidus taluda seda pinget nendel perioodidel.

Me oleme praegu leidnud, et täielik perioodõpe pole ehk parim variant aga me kindlasti ei välista seda ja osaliselt see juba ju ka toimub. Mõnda perioodõppe elementi oleme me kasutusele võtnud ja peab isegi veel rohkem võtma kasutusele, sellega ma olen nõus. See kehtib eriti valikainete puhul, mingi osa tunde toimub koos õpetajaga ära ja peale seda ainet tuleb uus aine või teine õpetaja. Õppetöö korralduses koos ajaga ja ootustega peab kindlasti tegema ka muutusi. Näiteks, 12. klass käib praegu koolis, sest kui nad ei käiks koolis, siis oleksid kuu-poolteist tagasi jäänud kursused poolikuks, ja see lihtsalt ei ole võimalik.

Aga siis saaks juba 10. klassist pidada silmas seda, et 12. klassi lõpus on eksamid ja 12ndikud tahaksid sellel ajal keskenduda eksamitele mitte ainetundidele? 

Jah, ja me oleme kunagi seda arutanud ka õpilastega ja tegelikult tähendaks see seda, et siis olemasolev koolipäev muutub pikemaks 10. ja 11. klassis. Ja sel hetkel arvasid need õpilased, et see pole tegelikult hea variant. Kõik see on kahe otsaga asi: 12. klass käib koolis veebruarini-märtsini ja peale seda on nad vabad, et keskenduda eksamitele, kuid samas 10. ja 11. klass oleksid see eest intensiivsed ja koolipäevad pikad. Siis hakkaksid kannatama erinevad huvitegevused ja muud asjad. Samuti võivad õpilased minna enne eksameid hoopis tööle, et raha koguda või midagi muud oma ajaga teha. Ja siis on õpilased väsinud ja ei suuda eksamiks keskenduda.

Ma küsiks hoopis vastu: kui õpilane saab kevadel enne eksameid vabaks ja hakkab tööl käima, kas ta siis sooritab eksamid paremini? Sest enamus õpilasi käivad vahetustega lihttööd tegemas, päevad on pikad. Eks igal asjal ole omad plussid ja miinused, ma ei ütle, et üks viis on parem kui teine. Aga pigem me peame hakkama tasapisi mõtlema perioodõppe kasuks, sest õppetööd planeerida on niimoodi võib-olla ehk isegi parem. Nii, nagu vanasti sai planeeritud, see enam ei toimi, see on tingitud juba õpetajatest ja ootustest. Uuel aastal näiteks 10. ja 11 klassi õppekoormus tõuseb ja 12 klassis see langeb.

Kuristiku kasutab hetkel eKooli, aga paljudes teistes koolides on kasutusel hoopis Stuudium, mis on väidetavalt õpilas- ja kasutajasõbralikum. Kas koolil on plaanis eKooli pealt üle minna Stuudiumine ja miks?

Olen nõus, et eKoolil on kindlasti arenguruumi ja igapäevaselt nad ka selle nimel, et olla paremad, pingutavad. Eks Stuudiumil ole oma aspektid, et miks ta parem on, aga on ka aspektid, miks ta ei ole parem. Meil on täna eKool ja me oleme mõelnud Stuudiumi peale, aga eKool on meil eelkõige sellepärast, et Tallinna linnas on välja kuulutatud õppeinfosüsteemi hange ja Tallinna linna kõik munitsipaalkoolid kasutavad eKooli. Välja arvatud minu teada võib-olla üks kool, kes on ise Stuudiumi asutaja.

Aga kui Te saaksite ise valida, kas siis pigem eKool või Stuudium?

Ma ei annaks nii konkreetseid hinnanguid praegu, aga ma tean, et Stuudiumil on näiteks tööleht kiire info vahetuse jaoks kohe ees, see on tõesti parem. See on võib-olla praktilisem igapäevatöö kasutamiseks. Samas kasutame igapäevaselt eKooli ja ka seal tuleb pidevalt uusi lahendusi ja koostöö meil nendega toimib.

Olen õpilasena tihti tundides õpetajatelt kuulnud, et siin koolis tegeletakse rohkem üritustega, kui õppimisega. Muidugi on tüütu, kui tund jääb ära ja klassil jääb aega materjali omandamiseks vähem. Oskate hinnanguliselt öelda, kui palju tunde on ära jäänud sellepärast, et koolis on mingi üritus olnud?

Ma arvan, et ükski tund pole ära jäänud. Kus on öeldud, et ainult õppimise vorm on kontakttund? Kui minna veel detailsemaks, siis kus on öeldud, et ainus õppimisvorm on see, kus õpilane istub teise selja taga ja vaatab teise kuklasse. Ma arvan, et nii mõnigi õpib kuskil mujal vahest rohkem kui klassis. Peab leidma õige tasakaalu. On asju, mis tulebki selgeks teha klassiruumis. Aga see ei ole kindlasti ainus väljund. Siin on jälle perioodõppe teema – küsimus on õpetajate valmiduses ja harjumuste muutmises. Nii mõneski kohas oleme teinud asju teistmoodi, näiteks aktiivõpe või lõimitud õppimine, IT-vahendite ja tehnoloogia rohke kasutuselevõtt õppetöös.

Konservatiivsele õppetööle võib-olla määratud mingi periood ja siis vahepeal saab ka korraldada võib-olla hoopis projektinädala, kus selle projektinädala raames toimuvadki kõik muud tegevused. Meile on tulnud väga huvitavaid pakkumisi, aga need võimalused ei sõltu alati meist.

Kolmas asi on see, et väga sageli kantakse ürituste pähe kõik erinevad õppekäigud. Kui näiteks kunstiõpetaja on kunstimuuseumis, siis seda ei saa käsitleda kohe kooliüritusena. Kui vaadata nüüd seda, et kui palju reaalselt toimub kontakttunde ja kui palju on kontakttundide raames midagi muud majas siis see protsent on ikka nii väike, et midagi muud toimub. Valdav enamus kontakttunde ju tegelikult toimub traditsiooniliselt, aga see sõltub juba nädalast. Samuti on oluline õppimisel iseseisev töö ja seda ei saa keegi kellegi eest ära teha.

Rääkides muuseumitest, siis koolil on ka oma muuseum koolimaja kolmandal korrusel, aga reeglina on selle uks kinni ja õpilased ei teagi, et meil on koolis muuseum. Kuidas saaks õpilastele tutvustada seda?

See on väga hea tähelepanek. Väga kiidan neid õpetajaid, kes on oma õppeaine raames sidunud ainetunde muuseumiga. Seda ei pea ju kogu aeg tegema, aga vahest võik teha. Kahjuks on meil neid õpetajaid, kes pole seal kordagi klassiga ega oma õppeaine raames seal käinud.

Kui tihti Te ise Kreskut loete ja mida selle sisust arvate?

Kui oli paberkandja, siis ma lugesin alati huvi ja põnevusega selle läbi. Digiversiooni loen, aga see on praegu natuke kaootilisem. Kui kooli tööle tulin, siis ma vaatasin põnevusega, mis paberversioonis kirjas oli. Nüüd on pigem nii, et kui ma satun Kresku lehele, siis ikka vaatan.

Eks paberleht on võib-olla oma elu ära elanud ja oli näha, et see meil siin enam hästi ei toiminud erinevatel põhjustel. Aga tegelikkuses oli see päris lahe. Ma arvan, et Kresku on väga tänuväärt ettevõtmine, see, et Kresku on nii kaua olnud, on oluline. Ja see peab jääma. Nüüd ongi küsimus, et kuidas Kreskut siduda igapäevategemistega rohkem – meediaõpetusega või ka muude õppeainetega. Viimastel aastatel see pole väga hästi toiminud, aga õnneks on Aivar Metsaveer seda oma meediatunni raames ka toimetanud, see on tore ja see ongi see mõte. Vormistus ja postitamine tuleb küll teha eraldi, aga Kresku võiks siiski olla osa koolielust ja õppetööst ning ka ajaloo kandjana. See, mida õpilased teevad eesti keele või mõne muu aine raames, näiteks intervjuusid või mida iganes, seda võiks kohe panna Kresku võtmesse, et see ei oleks eraldiseisev osa, vaid tihedalt seotud õppetööga veelgi rohkem. Siis Kresku ei võtaks nii palju aega ja oleks rohkem õpilasi kõnetav.

Igal päeval on märgata, et ehitusmehed on kooliõuel ja autod toovad materjali. Mis projekt käsil on ja millal koolipere seda uudistama saab minna?

Kui nüüd hästi läheb juba siis esmaspäeval, 3. juunil. Esimesele kooliastmele teeme terviseraja avamise jooksu. Lisaks oleme loonud istumisala, paigaldanud hängimise jaoks pingid, samuti ka ronimisalad, kiiged ja karussellid. Õpilased on rõõmsad ja saavad liikuda. Suurematele on pinksilauad vahetunnis või peale koolitunde kasutamiseks. Oleme kasutanud meie õueala võimalusi ära ja rikastanud erinevaid sportimisvõimalusi kooli territooriumil. Talvele mõeldes oleme terviserajale loonud mõned künkad, et talvel saaks seal kelgutada ja harjutada oma suusaoskusi. Me suuname maast-madalast lapsi rohkem liikuma.

Mida arvate Kuristiku õpilasesindusest, nende tegudest ja üritustest ning kuidas sellega rahul olete?

Kooli õpilasesindus peegeldab väga hästi seda situatsiooni, kus me oleme. See näitab ära, et milline on meie inimeste ettevõtlikkuse taust. Õpilasesinduse tegevus käib vahepeal üles-alla: on helgemaid ja aktiivsemaid perioode, aga vahel tuleb ette ka passiivsemaid perioode. Õpilasesinduses on hea võimalus näidata enda ettevõtlikkust ja aktiivsust, mis omakorda näitab ka, millised on kooli õpilased. Muidugi on ka palju aktiivseid noori, kes ÕEs ei osale. Kindlasti võiks üritusi ja tegevusi rohkem olla.

Meie piirkonna suur probleem ongi see, et ühiskondlikku aktiivsust ja tahet midagi teisiti teha või midagi ära teha konstruktiivselt, seda võiks meil kindlasti rohkem olla. Ja seda näitab ka õpilasesinduse pool, et on mingid asjad, mis minu hinnangul toimivad, kuid vahel võiks sisuline pool kindlasti parem olla. Suures plaanis ju kool ongi see koht, kus õpilased saavadki õppida ja teha asju nii nagu nad oskavad, nii nagu nad on motiveeritud. Küsimus on selles, kui palju kool saab neid toetada ja suunata. Hetkel tundub mulle, et ÕE liikmed on pigem põhikoolis aktiivsemad kui gümnaasiumis.

Samas käivad paljud gümnaasiumiõpilased tööl ja seetõttu jäävadki mingid asjad tegemata. Ühtepidi ma saan sellest aru, teistpidi on kurb, et lapsepõlv saab väga ruttu läbi. Noor ei saagi kogeda ja õppida läbi mängu ja ÕE on selles mõttes ideaalne võimalus. Saab juurde kogemusi organisatsiooni juhtimiselt või kuidas teisi tööle panna, nendega suhelda, uusi sõpru leida ja kuidas üle Eesti sellised ühendused toimivad.

Ma saan aru noortest, kelle perede võimalused on piiratud ja kes peavad kooli kõrvalt tööl käima, energia kulub koolis käimisele ja tööle ning siis ei jõuagi üritustega tegeleda. Kurb on näha, et sageli kulutatakse oma aeg ja potentsiaal ära.

Sügiseti avalikustatakse koolide edetabel riigieksamite tulemuste põhjal. Kui Te olete vaadanud Kuristiku positsiooni või kohta seal tabelis, siis kui palju see peegeldab õpilaste püüdlikkust ja õpetajate tööd?

Kõige olulisem on mõelda seda, et see on üks väheseid tabeleid, mida avalikkus näeb ja mida meedia kajastab. Seal on näidatud ühe aspektina, mis koolis toimub ja neid aspekte kokku on sada. Hinnata ainult selle järgi on ju puhtalt väär.

Teine asi on see, et osaliselt on jäänud Tallinnas alles vähe koole, kes saavad endale valida kogu klassikoosseisu või vähemalt poole ühes klassis olevatest õpilastest. See loob juba eos tugevat stardipinda koolidele. Me võrdleme võrreldamatuid asju – koolidest tulevad erineva alusbaasiga õpilased.

See tekitab väga palju arusaamatust ja on kohati väär, sest see ei anna seda õiget pilti edasi. Ega see ei tähenda, et kui sa õpid näiteks mõnes koolis, kes seal ees on, et selle võrra saab siis õpilane targemaks või õnnelikumaks. Lõppkokkuvõttes peegeldub riigieksamite tulemustest kõigi töö, nii õpilaste kui ka õpetajate ja koolipersonali. Loomulikult, õppija on ju õpilane, kes peab need tulemused ära formuleerima lõpuks ja see kõik on tema kätes.

Teise koha pealt, tulemustes on väga tugevalt sees õpetajate käejälg; kes on õpilast suunanud ja toetanud. Täna on probleem selles, et kohati paljudes koolides, osaliselt ka meil kiputakse õppima riigieksamiks. Kui me räägime koolis õppimisest, õppekavast ja õpitulemustest, siis see ei ole riigieksamiteks õppimine, me peame saavutama õppekavas olevad õpitulemused, läbima kooli õppekava, mis lähtub riiklikust õppekavast. Eksam on jälle osaliselt eraldiseisev asi. Aga täna on kohati probleem selles, et õpitakse ainult eksamiks. See, mis on su kooli õppekavas kipub jääma tahaplaanile.

Aga eesmärk on ju, et inimene areneks harmooniliselt ja mitmekesiseks, siis on ikkagi ju saavutada vaja need head õpitulemused. Aga eksamil on omad vormid, selle jaoks on kohati põhiline ka tugev mehaaniline tuupimine. Aga kui me räägime, et õpilasest saaks võib-olla hoopis hea copywriter, siis selleks on vaja tal ka asjadele läheneda hoopis loominguliselt. Seal tuleb ka leida see tasakaal nende kahe vahel.

Osaliselt on see probleem paljudes Eesti koolides, et kooli eesmärk ei ole ju riigieksamiks ettevalmistus, tegelikult kooli eesmärk on ju vastavalt kooli õppekavale saavutada need õpitulemused.

Mis ootab Kuristiku veel ees, kas ja millised sisulised muutused on tulekul?

Ma arvan, et ootused koolile on täna väga kõrged. Me peame käima ajaga ja ühiskonnaga kaasas, et pakkuda tänastele lõpetajatele võimalikult head aluspinda hariduses ja et see oleks neile kasulik, kui nad otsustavad edasi õppima minna.

Meil on niimoodi, et kellel on huvi ja tahtmist, siis on tal võimalik tegeleda väga mitmete tegevustega, näiteks spordiga või muusikaga, ja samal ajal olla aktiivne õpilasesinduses. Kui hästi need asjad õnnestuvad, on teine asi. Samas on ootus lastevanematel, et nende lastel oleksid kõrged õpitulemused; neile, kes soovivad sooritada väga hästi riigieksameid, siis selleks on suures plaanis võimalus loodud. Vahel on sellel vastupidine efekt, kus ma saan pidevalt kaebusi, et liiga raske on, aga samal ajal on ju kõigil hea meel pärast, kui eksamid on hästi läinud ning kool edukalt lõpetatud.

Mis Te arvate, kui kauaks Te soovite veel jääda Kuristiku direktoriks?

Ma ei saa sellele küsimusele vastata.

Aga muidu näete, et jääte siia veel mõneks aastaks või pigem on tahe lahkuda koolist?

Te ei saa intervjuusse seda kirjutada. Isegi kui ma ütleksin, et tahaksin lahkuda, siis seda mõistetakse valesti või oleks see siis halb õnn.

Tänapäeval on täiesti normaalne, et inimesed vahetavadki mingi aeg töökohta. Haridussektor oli varem konservatiivsem, kus inimesed olid päris kaua ühel töökohal. Kui vaadata täna, mis toimub mujal tööturul teatud sektorites, siis see ralli on ikka läbi aegade kõige suurem. Inimesed muudkui vahetavad kohti. Kui see kõik kokku võtta, siis ei, ma ei taha ära minna, palju on tehtud ja kurb on ära minna. Kõvasti on pingutatud selle nimel, et teil, kes te siin õpite, oleksid head tingimused. Alati saab ka mingeid asju teistmoodi teha. Aga tervikuna ma arvan, et meil on siin Tallinna kontekstis head tingimused.

Teise koha pealt on ju selge, et kui me räägime üldjuhtimisest, siis on võib-olla mõistlik kui tulevad uued mõtted, uued tuuled ja keegi uue entusiasmiga ja teeb hoopis midagi natuke teistmoodi või saab uue tõuke kuskilt. Selle koha pealt oleks mõistlik, et võib-olla tuleks uued väljakutsed.

Väga sageli küsitakse minult, kas mul on olnud võimalusi minna mujale tööle ja ma pole seda valikut teinud. See oleneb tööst, võimalustest ja ametist. Kui rääkida koolijuhtidest, siis meil on suured organisatsioonid – meie koolis on umbes tuhat inimest. Et mingid asjad toimiksid, siis oleks ehk mõistlik, et koolijuhid roteeruvad tööturul mingi aja tagant. Täna aga ma olen siin ja mul on selle üle väga hea meel!

Helen Heidemann, 12. klass. Fotograaf Silver Saatväli, 10.a klass