Muutus algab minust!

Noored Kooli programm töötab selle nimel, et iga laps Eestis saaks väga hea hariduse, mis tagab talle võimalikult laiad valikud elus. Just selle programmi kaudu sattusid Tallinna Kuristiku gümnaasiumisse eesti keele ja kirjanduse õpetaja Laura Evisalu ning saksa keele õpetaja Saskia Virosiim.

Palun kirjeldage ennast mõne lausega.

Laura: Ma arvan, et olen väga rahutu ja aktiivne inimene, mistõttu on üsna raske paigal olla. Viimased paar aastat olen pidanud väga konkreetselt õppima mitte midagi tegemist, sest ma ei osanud seda varem. Õpetajana olen aru saanud, et olen väga kannatlik inimene. 

Saskia: Ma suudan olla enam- vähem igas olukorras mina ise. See, kes ma olen teiega, olen peaaegu sama inimene ka kodus.

Laura: Kusjuures ma pean nõustuma. Arvan, et olen klassiruumis ikkagi mina ise, et ma ei oska olla keegi teine.

Kuidas sattusite meie kooli?

Laura: Noored Kooli programmi kaudu. Meil oli selline pikk nimekiri Eesti koolidest, kes ootasid endale uut õpetajat, ükskõik mis ainesse, ja see kool jäi meil mõlemale silma. Kuristiku oli üks väheseid Tallinnas, kus otsiti just sellele vanuseastmele eesti keele ja kirjanduse õpetajat, mis mulle sobis. Teised valikud olid kõik eesti keel teise keelena ehk venekeelses koolis, mis mulle väga ei klappinud, sest olen hariduselt ikkagi peaaegu kirjandusteadlane.

Saskia: See oli ainuke kool, kus saksa keele õpetajat tol hetkel otsiti, sellepärast konkreetselt just siia ka esimesena ja suure hooga kandideerisin.

Mida kujutab endast täpsemalt Noored Kooli programm?

Saskia: Igal aastal alustab Noored Koolis uus lend, kuhu on kokku otsitud kõrgelt motiveeritud ja õpetada soovivad inimesed, keda siis suve jooksul usinalt koolitatakse ja üritatakse kätte anda see peamine pagas, et sügisel klassi ette minna. Ja läbi kooliaasta on samuti iga kuu paar korda koolitused, kus tegeleme kõigi nende teemadega, mis parasjagu meie endi jaoks olulised on, saame pidevalt uusi meetodeid ja ideid, kuidas huvitavamalt tunde üles ehitada või paremini probleeme lahendada. Programmis usutakse, et iga motiveeritud ja oma ainest innustunud õpetaja on see väike muutus, mis suurendab laste õpiindu ja tahet pärast põhikooli edasi õppida.

Laura: Suvel oli meil Narvas ka laager, kus töötasime keelekümbluse meetoditel just selles vanuses õpilastega, keda sügisel ise õpetama pidime hakkama. See andis mõningase ettekujutuse, mis noortele huvi pakub ja kuidas oma tööd planeerida. Samuti õppisime seda, kuidas võtta vastutust selle eest, kui asjad lörri lähevad ja kuidas siis ikkagi julgelt edasi minna.

Iseloomustage meie kooli õpilasi ja kollektiivi.

Laura: Nende klasside põhjal, mida mina õpetan, saan öelda, et Kuristiku kooli õpilased on väga-väga hoolivad, sõbralikud kui ka hästi rõõmsameelsed. Nendega on olnud ülimalt huvitav. Nad on mulle hästi palju õpetanud ning iga päev erinevad. Ükski päev ei ole ühesugune. Kolleege on natuke keeruline kirjeldada, siiamaani koridori peal käies leian mõne uue inimese, keda ei ole varem kohanud.

Saskia: Ma arvan, et õpilased on kõikjal tegelikult toredad ja avatud. Nii nagu sa käitud inimestega, nõnda on nad ka sinu vastu. Vähemalt mina usun sellesse. Ja kolleegide suhtes arvan sama.

Laura, olete lisaks õpetajatööle ka eratreener. Samuti olete töötanud ratsatreenerina. Kuidas te nende ametiteni jõudsite?

Ratsutamise juurde viis mind see, et olin tüüpiline väike tüdruk, kellele meeldisid hobused. Lõpuks viis isa mu trenni ja sinna ma ka jäin. Aktiivselt tegelesin sellega umbes 15 aastat, millest viimased viis olin ka treener – õpetasin välja nii noori hobuseid, kui andsin tunde lastele. Aga siis tuli selline takistus nagu seljaoperatsioon ja pärast seda ei olnud mul võimalik enam nii muretult selle alaga tegeleda ning jõudsin jõusaalini. Kuna mul üks treenerikogemus juba oli, siis sai mõne aasta pärast minust personaaltreener. Jätkasin teiste ja enda treenimist, lihtsalt natukene teises spordivaldkonnas kui varem.

Milliseid emotsioone annab teile spordiga tegelemine?

Minus on hästi palju rahutust ehk sport on aja maha võtmise viis. Ratsutamine meeldis mulle ka just sellepärast, et pidin muu mõttetegevuse täiesti välja lülitama, keskenduma ainult hobusele. Jõusaali puhul on tegelikult samamoodi, kuna mul on operatsioonil käinud selg, tuleb lakkamatult mõelda tehnikale ja tajuda enda piire. Muud päevased segadused, õnnestumised või ebaõnnestumised peavad siis kõrvale jääma.

Tänapäeva noored on teada-tuntud nutitelefonide kasutajad ja arvutimängurid. Kas teil on mõnda head soovitust, kuidas noored rohkem liikuma saada?

Soovitan proovida mitmeid erinevaid asju. Võimalusel minna sõbraga tema trenni kaasa ning proovi järele. Isegi mina ei leidnud esimese hooga kohe neid asju, mis päriselt püsima jäid. Olen käinud rahvatantsus, ujumas, šõutantsus, jooksmas, lisaks proovisin väga mitut pilli õppida. Tasuks läbi proovida igasugu tegevusi, just tänu sellele on suurem tõenäosus leida mõni spordiala, mis lõpuks külge jääb.

Milliseid raamatuid te eelistate?

Hästi kirjutatud ilukirjandust. Minu jaoks on vägagi oluline, kuidas autor oma lugu jutustab ning millist keelt ta kasutab selle edasi andmiseks. Mul on vahel päris kahju, et tänapäeval raamatud, eriti just nooremale lugejale mõeldud, jõuavad poeletile leebema filtri kaudu. Võidki võtta raamatu kätte ja hakata seal vigu parandama – me teeme seda vanaemaga vahel ajaviiteks. Lugedes otsin ma ikkagi ilusat ja väljendusrohket keelt, põnevust ja haaravust.

Saskia, kust tuli idee minna just Jaapanisse vahetusõpilaseks?

Hea küsimus, mida siiani kõik küsivad, ja millele vastates pean iga kord mõtlema. Tundsin selle keele ning kultuuri vastu tegelikult juba päris pikalt huvi. Mind huvitaski, kuidas seal päriselt elatakse ja ollakse, kuna vaatasin Jaapani sarju ja filme. Niiviisi jäigi tunne, et kõik on idülliline, kuid pere väitis osaliselt vastupidist. Sellest tekkiski tahtmine oma silmaga veenduda, milline eluolu Jaapanis on.

Aga milline see päriselt siis oli? Kas nagu filmis?

Nende jaoks pole tavaline mina ise olemine ehk neile meeldibki käituda mingis mõttes mallide järgi, mis pärinevad televisioonist, ja niiviisi õpitakse teesklema. See oli minu jaoks kummaline.

Milliseid erinevusi märkasite Eesti ja Jaapani koolisüsteemide vahel?

Jaapani koolisüsteem on hästi passiivne. Kui sa mõtled kohati, et Eesti õpilased on vastikud, loiud, ei võta tunnist aktiivselt osa, siis nemad magavad konkreetselt tunnis. Miks nad magavad tunnis? Ma saan muidugi aru, sest neil on varahommikust kella neljani lõunal kool, seejärel kooli korraldatud huviringid. Enamik, kes soovivad olla akadeemiliselt edukad, lähevad veel pärast eratundidesse. Koju jõutakse kella seitsme-kaheksa vahel, õpitakse järgmiseks päevaks ning minnakse magama.

Kas oli mõni toit, millest seal viibides puudust tundsite?

Jõulutoidust tundsin puudust küll, sest nemad ei tähista jõule niiviisi nagu meie. Eriti soovisin, et keegi oleks jõululaupäeval ühe seaprae ja hapukapsa või mõne hea jõuluroa koos verivorstidega laule pannud. Tegelikult ka seda, et ülelüldse mingigi jõulude tähistamine oleks olnud. Aga tagasi Eestis olles, igatsesin ja igatsen ikka kõige rohkem värskeid maitsvaid mereande.

Kas teil oleks meile rääkida mõni huvitav seiklus Jaapanist?

Seoses jõuludega tuli meelde, et terve jõululaupäeva veetsin Jaapanis sõpradega karaokes – neil on karaoke seal väga pop teema. Karaokebaaris antakse väike ruum ja mikrofonid ning siis järjest lauldakse. Vist äkki kaheksa tundi sai seal kokku oldud, kindlasti üks kõige veidramaid jõululaupäevi mu elus.

Kas teil on elumoto, mida võiks ka teistega jagada?

Laura: Mind aitab alati selline mõte, et plaani saab kohandada ka teel olles. Koolis töötamine on õpetanud, et plaan muutub päeva kulgedes väga palju ja sellega tuleb leppida.

Saskia: Ma ei ole mingi elumotode mõtestaja, seega ei oska midagi välja tuua.

Kui te peaksite valima ühe üleloomuliku võime, siis millise ja miks?

Laura: Tahaksin osata ilmuda. Mitte nii nagu Harry Potteris, aga kui mõtlen kindlale paigale, siis plõks ja olengi kohal. Mul oleks seda väga vaja.

Saskia: Ma tahaks osata mõtteid lugeda, samas vahel ei tahaks ka. Risky business! Vahel tahaks teada, millest inimesed mõtlevad, eriti mis nad seal tunnis mõtlevad.

Milline oleks teie ideaalne päev?

Laura: Ideaalne päev ei ole koolipäev. Minu ideaalne päev algab sellega, et ma saan süüa kaks hommikusööki. Mulle väga meeldib hommikusööke süüa, kui ma söön kaks, siis on juba automaatselt hea päev. Sellel ideaalsel päeval tahaksin käia jalutamas, logeleda kodus ja võimalikult vähe mõelda. Mittemidagi tegemine on minu jaoks väga raske, mul on väga harva neid hetki, kus pea on tühi ja keskendun lihtsalt sellele, mis on mu ümber. Seega päris täiuslik on kõik siis, kui saab hetkes olla.

Saskia: Ma arvan, et minu ideaalne päev algab sellega, et ärkan oma kodus, olen välja puhanud ja teen, mis iganes mul pähe tuleb. Näiteks kui tahan, magan edasi, kui tahan, siis lähen kuhugi ning kui ei taha, siis ei tee mitte midagi.

Kui te saaksite muuta ühe asja maailmas, siis mis see oleks?

Laura: Koolis olles mõtlen palju haridussüsteemile. Kindlasti muudaks seda, et õpilased reaalselt saaksid koolis n-ö selliseid teadmisi ja oskusi, millest neil päriselt kasu on. Nende tulemust ja edasi jõudmist ei hinnataks sellise ühesuguse mõõdupuu järgi, vaid igaühte nii, nagu tema seis või oskused parasjagu on, ja igaühe arengut vaadataks tema endal skaalal, mitte mingil üldisel umbmäärasel skaalal.

Saskia: Mhm. Ma tahtsin alguseks ka lühidalt öelda, et alustuseks võiks olla mingi parem hindamissüsteem, aga vaadates veel otsa Eesti haridussüsteemile, siis ma tahaksin, et meil oleks rohkem sõbralikkust, üldist hoolivust, kui vahel on vaja tunnis mingist muust teemast rääkida, siis saaks ka seda teha, ilma et kuklas vasardaks see meeletu õppekava, keegi kusagil näpuga näitamas, et meil on see ja see asi vaja tingimata täita. Et me ei peaks paberimajanduse järgi jooksma, vaid saaks ka muudest elulistest asjadest rääkida.

Kus näete ennast kümne aasta pärast?

Laura: Ma ei teagi, ma arvan, et täitsa suur võimalus on see, et olen kümne aasta pärast ikka koolis, see küll ei pruugi tähendada, et olen kümme aastat järjest koolis. Aga veel rohkem tahaksin ma pidada sel ajal juba talu ja loomi kasvatada.

Saskia: Mina tahaks ilmselt olla välismaal, kuid endiselt koolis. Olen seda pikalt planeerinud, seega võib olla olen kuskil kaugel ja täidan mingisuguseid suuri plaane.

Intervjuu Ennika Taavet ja Eženi Mängel. Päisepilt Ennika Taavet, fotod Laura Evisalu ja Saskia Virosiima erakogu.