“Tehke seda, milles päriselt head olete!”

Märtsikuisel aktiivõppepäeval külastas 8. a klass Eesti Rahvusringhäälingut, kus tutvuti televisiooni ajaloo, erinevate stuudiote ja teletöö köögipoolega. Samuti avanes suurepärane võimalus näha, kuidas Anu Välba salvestas 10. märtsil eetris olnud lõiku saatele “Hommik Anuga” ja intervjueerida üht Eesti tuntumat saatejuhti Marko Reikopit. Juttu tuli temaga nii eesti keele ja hariduse olulisusest, dopingust, kohvist kui ka elus läbi löömisest. Järgnevalt toome teieni mõned Reikopi sütitavamad ja motiveerivamad arutlused.

Kes on teie karjääri jooksul olnud kõige huvitavam intervjueeritav ning mis on kõige põnevam lugu?

Väga keeruline küsimus, sest ma olen televisioonis töötanud kaua – 25 aastat. (Naerab.) Aga ma alustasin kolmeaastaselt. Loomulikult viimased inimesed, keda olen intervjueerinud, nende lood on olnud kõik huvitavad. Aga kuna ma teen 3-4 intervjuud päevas, ei ole seda võimalik nii täpselt meenutada. Hetkel on dopingu teema huvitav, just see kui Karel Tammjärv tunnistas, et kasutas dopingut. See on nii inimlik valetamise, vahele jäämise ja üles tunnistamise lugu. Nagu doktor House ütles, et kõik inimesed valetavad – lihtsalt, kui vahele jääd, tuleb tunnistada ja sulle antaksegi andeks.

(Marko Reikop räägib veel mitmetest kuulsamatest valetamisega vahele jäämise lugudest ning tunneb siis huvi, mille jaoks õpilased teda ikkagi intervjueerivad. Kuuldes, et intervjuu on seotud eesti keele tunni meedia teemaga, toonitab ta, et emakeeleoskus on ääretult oluline ja jutustab seiga oma elust.)

Kord tahtsin baarist kohvi osta ja ütlesin baaridaamile: “Üks kohv palun!” Tema vaatas mulle otsa ja küsis: “Üks kohvi või?” Mina ei andnud aga järele ja kordasin, et palun üks kohv. Tema uuris siis, kas ma tahan hoopis õlut. Mina kordasin uuesti: “Üks kohv palun!” Aga siis ta ei saanud minust enam üldse aru, ta ei teadnud, et eesti keeles on tegelikult sõna kohv, mitte kohvi.

(Seejärel uurib Reikop, kas õpilased teavad, kes on näiteks voorimees ja mida tähendab tunamullu. Kuna õpilased ei tea, jätkab ta innustunult keele teemal.)

Näete, eesti keelt tuleb õppida, mina räägin teiega selles keeles, aga te ei saa aru. Õppimine on küll tüütu, aga oma emakeelt tuleb osata. Mina pole kunagi olnud viieline, aga ma sain hakkama. Ja ma tahan teile öelda, et kui praegu ei lähe hästi, te ei ole viielised, siis see ei tähenda, et te tulevikus läbi ei lööks. Ameerikas tehti isegi uuring, et kuidas läks elus Harvardi lõpetanutel ja keskkooli kolmedega lõpetanutel. Nad olid võrdsed – sama palju oli neid, kellel läks elus halvasti, aga ka neid, kellel läks hästi.

Millised on kõige olulisemad oskused mis teie töö teile andnud on?

Ma olen õppinud inimesi väga tähelepanelikult kuulama ja neid küsitlema. Ma panen tähele näiteks, mida inimene ütleb ja mida ta ütlemata jätab. Aga see ongi minu töö, ma ei tea, kas sellest kuskil mujal tegelikult kasu on. Alles eile oli mul Telemaja kohvikus, kus on töötajatele allahindlus, selline juhus, et hakkasin maksma ja neiu küsis minult, kas töötan ka seal. Ma olen 15 aastat olnud iga päev otseeetris, aga tema ei teadnud minust midagi. Tundub, et Eestis on seda kuulsust rahaks vahetada keeruline, meeletult sisse see ei too ja paljud sind ikkagi ei tea. Kedagi tegelikult ei huvita, kas sa oled blogija või mõni kuulsus, tuleb teha lihtsalt neid asju, milles sa hea ja teistest parem oled. Just sinna suunas tulekski oma elu kallutada.

Kas ja millega on teile mõni õpetaja meelde jäänud?

(Marko Reikop räägib bibliograafia erialast, mida Tallinna ülikoolis õppis, ja hakkab mõne aja pärast naerma, kuna unustas küsimuse ära.)

Ma vihkan kõige rohkem seda, kui ma ise küsin küsimuse ära ja intervjueeritav pärib mõne aja pärast, et mis see küsimus üldse oli.

Aga mulle on meelde jäänud minu eesti keele kirjanduse õpetaja, ma olin väga hea kirjandite kirjutaja, tema oligi see, kes suunas mind sellisele loomingulisele teele. Ta toetas mind. Käisin ju koolis nõukogude ajal, aga mulle meeldis kirjutada hästi pikki, vaimukaid ja absurdseid kirjandeid ja ma ei saanud kunagi selle eest riielda. Õpetajatel on väga oluline roll meie eluteede suunamisel, paljud valivad selle eriala, mille õpetaja koolis kõige andekam oli. Aga muidugi tuleb hoida nende erialade ligi, kus tulevikus raha teenib, ja paraku humanitaaris ei teeni. Televisioonis meil öeldakse ka, et te võite ju siin töötada, aga raha peab endal olema.

Mis olid teie unistused ja sihid pärast ülikooli lõpetamist?

Mul ei olnud pärast ülikooli mingeid sihte, sest mind kutsuti juba selle ajal raadiosse tööle. Sain sinna oma venna sõbra kaudu. Aga asi ei olnud ainult tutvustes, ma ikka oskasin asja ka, tegelesin kunagi kooliraadioga. Olin mingis mõttes erand, et juba ülikooli kõrvalt toimetasin ja lugesin raadios tekste.

Milliste uudistega hoiate teie ennast kõige rohkem kursis?

Kõikidega, ma olen lihtsalt kõigest huvituv, selles ametis teisiti ei saagi. Nagu te näete, see küsimuste esitamine ja vestluse üleval hoidmine on päris raske – seepärast tulebki kõigega kursis olla. Ajakirjandusse pääsevadki need, kes päriselt tunnevad huvi.

Mida teil lapsepõlves vanemad ette heitsid?

Mul olid väga rahulikud vanemad, nad ei heitnud mulle midagi ette. Nad ilmselt teadsid, et sellest ei tule niikuinii midagi välja. Muidu vanemad kipuvad ikka ütlema, et õpi paremini, aga ega see ju tegelikult ei aita. Te olete vist sellises vanuses ka, kus võibki näiteks koolis halvasti minna, aga ma loodan, et ühel hetkel läheb see üle. Päris jamaks ei tasu ennast lasta, võtke ennast kokku ja vedage läbi sellest, et on tüütu ja raske. Aga kui te lasete ennast noorena koolist välja visata, siis läheb jamaks! Lõpuks peate ikka konkureerima nendega, kes on haritud, vaimukad, kes kõnelevad ja kirjutavad viisakalt – kui sinul seda kõike pole, aga teisel kandidaadil on, siis pole ju küsimustki, kes tööle võetakse.

8. a klass. Pildid Margarita Eero.